fbt

Mina olen Helena – Loodusmeele kollektiivis eripedagoog, igapäevaametilt õpetaja, hingelt seikleja.

Armastan reisida, sporti teha ja veeta aega oma perega. Oma tööd aga armastan ma samuti.

Kuidas minust aga õpetaja sai ning miks mulle minu töö meeldib?

Mul ei olnud lihtne murdeiga. Minu vanemad lahutasid, vahetasin elukohta ning vanad sõbrad asendusid vaevaliselt uutega. Olin senini olnud eeskujulik õpilane, kuid uues koolis tundsin, et õpetajad olid kõike muud kui toetavad ning ma ei taha seal käia. Ei käinudki ning jäin klassi kordama. Taas ootas mind ees koolivahetus, mille käigus aga läksin tagasi oma endisesse kooli, kus õpetajad olid mõistvad ning tundsin end turvaliselt. Õppeedukus taastus ning kui oli aeg ülikooli minna, teadsin ma täpselt, kelleks saada tahan. Ma tahtsin saada õpetajaks ja just heaks õpetajaks, sest olin ise kogenud, kui suur tähtsus on sellel, kes ja kuidas sind õpetab ning toetab, aitab nõu ja jõuga. Ma tahtsin, et selles ametis oleks rohkem innukaid, arenemisvõimelisi ning lastest hoolivaid inimesi. Plaanisin saada just selliseks õpetajaks ning arvan, et saingi.

Olen suurema osa oma senisest karjäärist tegelenud just hariduslike erivajadustega õpilastega ning mulle meeldib see väga! Oma töös eripedagoogina kasutan ma palju mängulist lähenemist ning püüan last oma oskuste ja kogemuste baasil tervikuna toetada. Ma tunnen suurt rõõmu lapse ehk väikestest aga järjekindlatest edusammudest. Pean oluliseks koostööd lapse ja vanemaga ning leian, et õpetaja-õpilase suhe peab olema partnerlus-, mitte alluvussuhe. Olen kindel, et hoolivus, üksteise eripäradega arvestamine ning tõhus koostöö on edu valem.